Kui nakatumine HIV-sse on toimunud, siis püüab organism kõigepealt ise oma jõududega viirusest jagu saada. Esmased HIV sümptomid meenutavad pigem grippi või tavalisemat külmetushaigust –  1-2 kuud peale nakatumist tekib peavalu, palavik, väsimus, suurenenud lümfisõlmed, mõningatel juhtudel ka lööve. Kuna me oleme aga tänapäeval harjunud kergemad külmetushaigused nö. püstijalu üle elama, siis ei pöörata neile tihtipeale suuremat tähelepanu. Märkamist raskendab ka asjaolu, et sümptomid kaovad iseenesest ca nädala pärast. Järgmised sümptomid võivad ilmneda alles aastate pärast.

Kuidas HIV-d diagnoositakse?

Nii HIV kui ka AIDS-i olemasolu saab kindlasks määrata ainult vereanalüüsiga. Siiski võib HIV olemasolu organismis jääda ka märkamatuks, kui testitakse alates nakatumisest 10 nädala jooksul – just nii pikk on HIV peiteperiood. Alles peale peiteperioodi lõppemist hakkab organism tootma antikehasid ja HIV on nähtav ka veres. Nakkuse olemasolu ei saa tuvastada ka vastsündinutel ja kuni 1,5-aastastel lastel. Positiivne HIV test tähendab seda, et verest leiti HIV antikehasid. Samas võib ka esmakordne positiivne tulemus osutuda valeks, kui inimesel on samal ajal ka muud tervisehäired.

Kuidas HIV-d ravitakse?

HIV ravi on keeruline ning HIV kandjaid ravitakse paljude erinevate ravimite kombinatsioonidega. Nende hulka kuuluvad põletikuvastased antibiootikumid, valuvaigistid ja antidepressandid. Põhilised on aga HIV-i hävitavad antiretroviirusravimid (ARV), mis töötati välja alles 80-ndatel aastatel ja need on HIV-positiivsete inimeste ravimisel suureks abiks. Eestis on saadaval neist viisteist, mis moodustab kõigist ARV-ravimistest kogu maailmas umbes poole.

Seksuaalpartnerid

Kindlasti on HIV viiruse avastamisel vajalik kontrollida kõiki nakatanu seksuaalpartnereid, ka neid, kellega seksuaalkontakt toimus kaitstult.