Bakteriaalse vaginoosi puhul ei ole tegu klassikalise suguhaigusega, vaid teatud muutusega tupe mikroflooras. Bakteriaalse vaginoosi puhul on tavapärane bakterisisaldus tupes suurenenud 1000 – 10000 korda, kusjuures piimhappebakterite osakaal on vähenenud ning anaeroobsete mikroobide osakaal suurenenud. Tulemuseks on põletikusarnane protsess tupes. Seega ei ole siin tegu tüüpilise ja ainult ühe teatud mikroorganismi poolt tekitatud põletikuga.

Miks bakteriaalne vaginoos tekib?

Bakteriaalset vaginoosi esineb vaid naistel ning rohkem nendel naistel, kes on seksuaalselt aktiivsemad. Sugulisel teel see haigus ei levi. Enamikel juhtudel jääb bakteriaalse vaginoosi tekkepõhjus teadmata, aga soodustada võivad seda nii stressirikas elu, külmetamine ja ebapiisav või ülemäärane intiimhügieen kui ka liiga sagedased seksuaalsed kontaktid või sagedane partnerivahetus. Bakteriaalne vaginoos võib viidata ka mõne muu suguhaiguse olemasolule.

Kuidas bakteriaalne vaginoos ilmneb?

Tüüpiliseks bakteriaalse vaginoosi tunnuseks on suurenenud valgevooluse hulk, mis on hallikas ning millel on vänge ja ebameeldiv lõhn.

Diagnoosimine ja võimalikud uuringud

Bakteriaalset vaginoosi diagnoositakse nii kliinilise pildi kui ka tupe keskkonna happelisuse mõõtmisega indikaatorpaberi abil. Haiguse olemasolul on tupe keskkond pigem aluseline. Diagnoosi võidakse täpsustada ka tupest võetud eritise analüüsiga, milles on haiguse puhul nähtavad nii anaeroobsed mikroobid kui ka bakteriaalset vaginoosi väljendavad rakud.

Kuidas bakteriaalset vaginoosi ravitakse?

Tavaliselt ravitakse bakteriaalset vaginoosi arsti poolt määratud suukaudsete või tupe kaudu organismi sisestatavate antibiootikumidega, mida manustatakse tavaliselt ühe nädala jooksul. Ravile allub haigusseisund üsna hästi. Ravi on vajalik ka sümptomite puudumisel, kuna vastasel juhul võib see tekitada tüsistusi.

Seksuaalpartnerid

Bakteriaalset vaginoosi põdeva naise seksuaalpartnerit peaks ravima juhul, kui naisel esineb bakteriaalset vaginoosi rohkem, kui 4 korda aastas.