Munandivähk on halvaloomuline kasvaja, mis esineb kõige rohkem 15 – 34-aastastel meestel. Iga 100 000 mehe kohta esineb ca 5 – 10 munandivähi juhtu.

Miks munandivähk tekib?

Sajaprotsendiliselt ei ole munandivähi tekkimist võimalik ennetada. Soodustada võib munandivähi tekkimist eelnev geneetiline soodumus ja geneetilised haigused ning ka mehe vanus. Oma rolli võivad siin mängida ka keskkonna- ja geograafilised eripärad.

Kuidas munandivähk ilmneb?

Munandivähi puhul on peamisteks kaebusteks tuntav munandi konsistentsi muutus, raskustunne munandikotis või tuim valu alakõhus, kubemes või munandis. Esineb ka rindade suurenemist ja nende tundlikkuse tõusu.

Kuidas munandivähki diagnoositakse?

Munandivähki diagnoositakse uuringutega ja vereanalüüsis kasvajamarkerite määramisega. Metastaaside vältimise eesmärgil kasutatakse ka röngtenuuringut ja kompuutertomograafiat. Munandivähk on enamikel juhtudel ühepoolne – ainult 5% juhtudes leitakse kasvajalisi muutusi ka teises munandis. Siiski tehakse kõigi muudatuste leidmiseks tavapäraselt histoloogiline uuring ka teisele munandile.

Kuidas munandivähki ravitakse?

Munandivähi metastaase ravitakse keemiaraviga, kasvajaga munand eemaldatakse. Erandkorral – näiteks kui on tegemist mikrokoldega või soovitakse lühiajaliselt viljakust säilitada – munand ka ajutiselt säilitatakse. Munandivähk allub ravile üsna hästi, aga ravi edukus sõltub paljuski ka haiguse avastamisest võimalikult varases staadiumis, ravist ning hilisemast jälgimisest. Ravitud munandivähi tüsistuseks võib olla viljatus, seetõttu oleks järeltulijate soovi puhul mõistlik  seemnerakud enne ravi külmutada. Võimalikud on ka andropausi ajal tekkida võivad kaebused.