Pärmseene ravi

Kõigepealt tuleks organismis vohavat pärmseent üritada taltsutada dieediga – kohe antibiootikumidega ravides võib haigus avaldada tugevat vastupanu. Toidusedelis peaks vältima  jahutooteid ja suhkrut ning naatriumglutamaati sisaldavaid toiduaineid (maitsetugevdajad,  keeduvorstid). Süüa tuleks rohkem täisteratooteid, kala ja rohelisi köögivilju. Vähendama peaks ka kartuli söömist, sest selles sisalduv tärklis toidab pärmseent. Menüüs peaks suurendama toore toidu osakaalu. Pärmseent vähendavad ka küüslauk ning nõmmliivatee.

Juurde tasuks manustada ka piimhappebaktereid – vabamüügis on saadaval Beneflora, LactoSeven või Gefilus. Piimhappebakterid sisaldavad ka hapupiimas, hapendatud kurkides ja seentes.

Kuna pärmseen aktiveerub tavaliselt siis, kui organismis on liiga happeline keskkond, siis peaks tarbima selliseid vedelikke, mis muudavad keha taas leeliseliseks. Selleks peaks jooma vees lahustatud õunaäädikat, sööma kurki ja arbuusi. Keha võib puhastada ka homoöpaatiliste vahenditega, milleks sobivad kõige paremini apteekides saadaolevad Heeli preparaadid. Kindlasti tuleb kasuks ka mõõdukas füüsiline koormus.

Seedetraktis tekkinud pärmseent ravivad seenevastased tabletid. Pärmseene poolt tekitatud nahakahjustustele mõjuvad hästi spetsiaalsed seentevastased kreemid, mida vajadusel toetatakse ka vastavate ravimitega. Suguelundites tekkinud pärmseent ravitakse vastavate kreemide ja raviküünaldega. Tavapäraselt reageerib pärmseen ravi alustamisele alguses agressiivselt, aga allub hiljem ravile üsna hästi, paranedes vaid peale mõnepäevast ravimite manustamist. Hullem on lugu juhul, kui organismi enda immuunsüsteem on nõrk – sel juhul allub pärmseen ravile halvasti ning levides üle terve organismi võib muutuda ka eluohtlikuks. Oluline on seejuures kindlaks määrata ja kõrvaldada need tegurid, mis pärmseene vohamist soodustavad, vastasel juhul võib haigus korduda.

Raseduse ja imetamise ajal ei tohi pärmseent aktiivselt ravida.

Millal pöörduda arsti poole?

Arsti poole peaks pöörduma siis, kui pärmseen hoolimata kasutuselevõetud kodustest vahenditest siiski ei kao või ikka ja uuesti korduma kipub. Sel juhul võtab arst analüüsi, paneb täpsema diagnoosi ning kirjutab välja agressiivsemad ravimid pärmseene ravimiseks.