Enneaegne seemnepurse

Enneaegse seemnepurske korral tekib seemnepurse tavalisest kiiremini ja see on vähemal määral kontrollitav, kui mehel normaalse seemnepurskega. Enneaegse seemnepurske näol on tegu kõige levinuma seksuaalhäirega – seda on alla 60-aastaste meeste seas ette tulnud igal viiendal mehel ehk 20-30%-l kõigist meestest. Enneaegne seemnepurse esineb rohkem nendel, kes kannatavad ka teiste erektsioonihäirete all. Enneaegse seemnepurske all mõistetakse vahekorda, mis kestab alla 1 minuti ja millega kumbki partneritest rahul pole.

Miks enneaegne seemnepurse tekib?

Eluaegselt kestev enneaegse seemnepurskega seotud probleem tuleneb tavapärasest madalamast serotoniini kontsentratsioonist organismis ning lisaks on see füsioloogiliste ja psühholoogiliste probleemide kompleks, kus faktorid mõjuvad vastastikku. Enneaegset seemnepurset võib ette tulla ka ajutiselt.

Suur roll on siin ka närvipingel – eriti uue partneriga kogeb mees nö. sooritushirmu, lisaks nõuab ka seks uue partneriga harjumist. Samuti mängib oma osa mehe vanus – noorematel meestel on suurem tundlikkus ning erutus tekib kiiremini. Vanuse lisandudes naha tundlikkus väheneb ning nn. vastupidavusaeg pikeneb.

Millal peaks pöörduma arsti poole?

Haiguseks ei tohiks enneaegset seemnepurset arvata uue suhte alguses, probleemide teadvustamiseks peaks suhe olema arenenud püsisuhteks ehk kestnud regulaarse seksuaalelu juures vähemalt 6 kuud. Asjaga peaks tõsisemalt tegelema siis, kui enneaegse seemnepurske probleem kipub kestma ja korduma. Kuna tegu võib olla ka varjatud suguteede põletikuga, mille ainsaks tunnuseks ongi enneaegne seemnepurse, siis peaks pöörduma meestearsti poole. Kahjuks näitab statistika ka seda, et seda teeb ainult 9% meestest.

Kuidas enneaegset seemnepurset diagnoositakse?

Enneaegset seemnepurset diagnoositakse kõigi muude psühholoogiliste põhjuste välistamisega.

Kuidas enneaegset seemnepurset ravitakse?

Kõigepealt tehakse spetsiaalsete erektsiooni pikendavate ravimitega prooviravi ning hinnatakse selle tulemusi. Mehele õpetatakse ka erinevaid eneseabitehnikaid, vajadusel kaasatakse ravisse ka psühholooge või seksuaalterapeute.